Praeguseks ajaks aastast liigub mu kalender buien- maandist, mida nimetatakse ka lentemaaniks, gras- maandi. Vanad germaani kuude nimetused on seotud aastaaegadega. Iga kuu nimi kõigub pehmelt oma iseloomu ja selle tagajärgede vahel. Märtsis saabub kevad (lente), mis toob vajalikud hoovihmad (buien). Esimeste päikesekiirte ja lõputu vihmasaju tulemuseks on see, et aprillis hakkab muru tärkama. Veebruar kannab aga nime inimtegevuse vastusena praegusele kliimale. Korjamine (sprokkelen) tähendab põldudele jäänu koristamist.
Näituse keskne materjal kasutab saagi korjamise praktikat. Aasta jooksul kogus Gisèle Gonon suurel hulgal kasutatud kangaid Euroopa maapiirkondadest, eelkõige Eestist ja Prantsusmaalt. Kangatükid segu- nevad ja eristuvad, kandes jälgi nende varasemast kasutamisest. Kunstnik õmbleb need kontseptuaal- selt ja järjekindlalt kokku materjalina, mis on olemusli- kult seotud põllumajandusprotsessidega. Juhindudes oma ema põllumaa katastri kaartide abil Prantsusmaa Monts du Lyonnais’i maapiirkonnas, avab ta küsimusi ruumi valdamise, omastamise ja kasutamise kohta.
„Spekulatiivsed maad“ kasutab töö tegemise mõistet omapärase, kuid eduka vahendina nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Sarnase lähenemise leian ka Annie Ernaux’ kirjutises, kus ta maalib oma isast tundliku portree raamatus „A Man’s Place“. Kirjeldades tema suhet tööga, saame teda tõeliselt inimesena näha. Nagu ma näen oma isa, mehaanikut, läbi Ermaux’ jutustuse. Filmis „The Gleaners and I“ intervjueeris Agnes Varda saagi korjajaid kogu Prantsusmaal maa- ja linnapiirkondades. Tema osutamine iga rühma isiklikele narratiividele suutis laiemalt mõtestada saagikogumist. Filmitegija lähtekohaks oli Jean-François Millet 1857. aastast pärit õlimaal nimega „Des glaneuses“. Erine- valt Ernaux’ näitest viitab filmi algne prantsuskeelne pealkiri („Les Glaneurs et La Glaneuse“) naistele, samuti on maali teemaks naised. Uus Rada galeriis keskendub Gonon teadlikult oma suguvõsa naisliinile nii tööjõu kui ka omandiõiguse raames.
Millet’i maal tekitas poleemikat oma ebatavalise töölisklassi kujutamisega, ülistades põllutööd suurel lõuendil. Gisèle Gonon leiab ja loob mänguruumi tege- ledes andmete raskete küsimustega, tõstes lameda aine koopataoliseks struktuuriks ja kutsudes külastaja sisse. Kui maatükist saab varjupaik, võib sellest saada põgenemistee, et mitte sattuda majanduslike prob- leemide lõksu mida juhivad jõustruktuurid, mis maid hõivavad. Selle asemel saab sellest paljude narra- tiivide keskkonnaks määratud ruum ja koht. Kutse asendab jõuga omastamist. Seda näeme materjali- kasutuses, kombineerides eri kontekstidest pärit kan- gaid. Kuid lapitud maal on ka selgeid sosinaid, millest igaüks on seotud põldude, maaga, aga ka galeriiruumi metsalaadse keskkonnaga oma emakeelte abil.
Näitus toimub linna servas. On sümboolne käsit- leda põllumajandust, tööjõudu ja tootmist selle algses kohas – ääremaal, veidi keskusest väljaspool. See on skulptuuri praktikate hoone. Suurem osa Tallinna ava- likest monumentidest on valmistatud Raja tänaval ja transporditud hiljem kesklinna. Nõukogude ajal määrati kunstnikele tööruumideks sageli Lasnamäe hoonete kõrgeim korrus, kust avanes uskumatu vaade, nagu põllumehel oma põldude üle. Sellegipoolest hoitakse distantsi, olles pidevas dialoogis ja vahetuses ümbrit- sevaga. Gonon toob esile sarnasuse kunstipraktika ja põllutöö vahel – mitte ainult kogumise praktika kaudu, vaid ka teadliku uurimispositsiooni kaudu aja, korduste ja materjali suhtes. Kui hoones on monumentaalne kivi- või kipsiateljee ning puidu-, keevitus- ja plastiku- ruumid, siis kunstnik kutsub galeriiruumi pehme, pain- duva materjali kui kõikuva ettepaneku, mis avab ruumi vahetusteks ja ühisvara ümber mõtestamiseks.
Laura De Jaeger, märts 2024
English version here: https://giselegonon.net/speculative-lands-exhibition-text-2024-eng/
Praeguseks ajaks aastast liigub mu kalender buien- maandist, mida nimetatakse ka lentemaaniks, gras- maandi. Vanad germaani kuude nimetused on seotud aastaaegadega. Iga kuu nimi kõigub pehmelt oma iseloomu ja selle tagajärgede vahel. Märtsis saabub kevad (lente), mis toob vajalikud hoovihmad (buien). Esimeste päikesekiirte ja lõputu vihmasaju tulemuseks on see, et aprillis hakkab muru tärkama. Veebruar kannab aga nime inimtegevuse vastusena praegusele kliimale. Korjamine (sprokkelen) tähendab põldudele jäänu koristamist.
Näituse keskne materjal kasutab saagi korjamise praktikat. Aasta jooksul kogus Gisèle Gonon suurel hulgal kasutatud kangaid Euroopa maapiirkondadest, eelkõige Eestist ja Prantsusmaalt. Kangatükid segu- nevad ja eristuvad, kandes jälgi nende varasemast kasutamisest. Kunstnik õmbleb need kontseptuaal- selt ja järjekindlalt kokku materjalina, mis on olemusli- kult seotud põllumajandusprotsessidega. Juhindudes oma ema põllumaa katastri kaartide abil Prantsusmaa Monts du Lyonnais’i maapiirkonnas, avab ta küsimusi ruumi valdamise, omastamise ja kasutamise kohta.
„Spekulatiivsed maad“ kasutab töö tegemise mõistet omapärase, kuid eduka vahendina nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Sarnase lähenemise leian ka Annie Ernaux’ kirjutises, kus ta maalib oma isast tundliku portree raamatus „A Man’s Place“. Kirjeldades tema suhet tööga, saame teda tõeliselt inimesena näha. Nagu ma näen oma isa, mehaanikut, läbi Ermaux’ jutustuse. Filmis „The Gleaners and I“ intervjueeris Agnes Varda saagi korjajaid kogu Prantsusmaal maa- ja linnapiirkondades. Tema osutamine iga rühma isiklikele narratiividele suutis laiemalt mõtestada saagikogumist. Filmitegija lähtekohaks oli Jean-François Millet 1857. aastast pärit õlimaal nimega „Des glaneuses“. Erine- valt Ernaux’ näitest viitab filmi algne prantsuskeelne pealkiri („Les Glaneurs et La Glaneuse“) naistele, samuti on maali teemaks naised. Uus Rada galeriis keskendub Gonon teadlikult oma suguvõsa naisliinile nii tööjõu kui ka omandiõiguse raames.
Millet’i maal tekitas poleemikat oma ebatavalise töölisklassi kujutamisega, ülistades põllutööd suurel lõuendil. Gisèle Gonon leiab ja loob mänguruumi tege- ledes andmete raskete küsimustega, tõstes lameda aine koopataoliseks struktuuriks ja kutsudes külastaja sisse. Kui maatükist saab varjupaik, võib sellest saada põgenemistee, et mitte sattuda majanduslike prob- leemide lõksu mida juhivad jõustruktuurid, mis maid hõivavad. Selle asemel saab sellest paljude narra- tiivide keskkonnaks määratud ruum ja koht. Kutse asendab jõuga omastamist. Seda näeme materjali- kasutuses, kombineerides eri kontekstidest pärit kan- gaid. Kuid lapitud maal on ka selgeid sosinaid, millest igaüks on seotud põldude, maaga, aga ka galeriiruumi metsalaadse keskkonnaga oma emakeelte abil.
Näitus toimub linna servas. On sümboolne käsit- leda põllumajandust, tööjõudu ja tootmist selle algses kohas – ääremaal, veidi keskusest väljaspool. See on skulptuuri praktikate hoone. Suurem osa Tallinna ava- likest monumentidest on valmistatud Raja tänaval ja transporditud hiljem kesklinna. Nõukogude ajal määrati kunstnikele tööruumideks sageli Lasnamäe hoonete kõrgeim korrus, kust avanes uskumatu vaade, nagu põllumehel oma põldude üle. Sellegipoolest hoitakse distantsi, olles pidevas dialoogis ja vahetuses ümbrit- sevaga. Gonon toob esile sarnasuse kunstipraktika ja põllutöö vahel – mitte ainult kogumise praktika kaudu, vaid ka teadliku uurimispositsiooni kaudu aja, korduste ja materjali suhtes. Kui hoones on monumentaalne kivi- või kipsiateljee ning puidu-, keevitus- ja plastiku- ruumid, siis kunstnik kutsub galeriiruumi pehme, pain- duva materjali kui kõikuva ettepaneku, mis avab ruumi vahetusteks ja ühisvara ümber mõtestamiseks.
Laura De Jaeger, märts 2024
English version here: https://giselegonon.net/speculative-lands-exhibition-text-2024-eng/